1924.aastal loodi Imperial Society of Teachers of Dancing juurde Ballroom Branch Commitee. Selle komitee töös osalenud liikmed (Josephine Bradley, Victor Silvester, Eve Tynegate Smith, Muriel Simmons, Lisle Humphreys Peacock, Georg Fontana) panid aluse nn. Inglise tantsustiilile. Töötati välja õpetamise programm, kus määratleti tantsuvõte, kehakallutused, tõusud, laskumised. Jalgade paralleelasendi kasutuselevõtt võimaldas kahel inimesel liikuda nagu üks.

Nii nagu täna, oli ka 1920ndate Eesti avatud maailma üks osa. Eestisse jõudis tantsumaailmas toimuv läbi isiklike kontaktide, läbi reiside, läbi kirjanduse. Võistlustel kohtuti kolleegidega ja võib arvata, et võeti jutuks ka tantsuteemad.

Eesti tantsuõpetajad said oma tantsualase hariduse välismaalt. Võeti osa kursustest ja õpiti akadeemiates (näiteks Pariisi Academie Des Maitres De Dance). Moetantsud (nii meie tantse kutsuti) võitsid suure populaarsuse eesti elanikkonna hulgas. Korraldati võistlusi kursuslastele, amatööridele ja elukutselistele tantsijatele. Populaarsed olid tantsukoolide ja tantsuõpetajate poolt korraldatud tantsuõhtud.

Tantsuõpetus erakoolides ja kursustel jõudis eelmise sajandi 30ndatel aastatel vajaduseni luua üleriigiline tantsuorganisatsioon, mis ühiste tantsukavade kaudu korrastaks ülevabariigilist tantsuõpetust ja koondaks diplomeerituid tantsuõpetajaid. 1931.a. võtsid eesti tantsuõpetajad osa Sveitsis toimunud rahvusvahelisest kongressist. Sealne kongress võis mõjutada eesti õpetajate ülevabariigilise ühenduse loomist.

6. januaril 1933.a. algas Tallinnas ülevabariigiline Eesti I Tantsuõpetajate Kongress, mille käigus loodi Eesti Tantsuõpetajate Ühing.

Esimeseks juhatuse esimeheks valiti Arseni Poolgas, kelle sünnist tänavu 21.mail möödus 111 aastat. Poolgas õppis vabakuulajana Berliini kehalise kasvatuse ülikoolis ja Pariisi tantsuakdeemias. Harrastas lisaks tantsule poksi, kergejõustikku ja autosporti. Arseni Poolgas ja tema naine Marta Piiskop esinesid edukalt rahvusvahelistel tantsuvõistlustel. Näiteks Sveitsis 1931. aastal tulid nad inglise ja saksa paaride järel kolmandale kohale.

1942.a. veebruaris Arseni Poolgas arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis. Vangist vabanes ta 1952. aastal.

1935. aastast kuni ühingu keelustamiseni oli ETÕÜ esimeheks Jakob Adamtau (2. 08. 1893 – 5.01.1973). Esimeses juhatuses oli Adamtau aseesimees. J. Adamtau õppis Riia õpperingkonna võimlemisõpetajate kursustel, täiendas end Prantsusmaal ja Sveitsis. 1930ndatest elas ja tegutses Tartus, olles tantsuõpetaja, võimlemisõpetaja, sporditegelane, karskusliikumise eestvedaja. Korraldas regulaarselt tantsuvõistlusi (tihti koostöös teatriga Vanemuine). Oli rahvusvaheliste tantsuorganisatsioonide U.C.S. ja Lig tegevliige.

1940 aasta nõukogude okupatsioon katkestas ETÕÜ loomuliku arengu. Pärast Stalini surma, nn. sula ajal, tantsutegevus jätkus veel eestiaegsete tantsuõpetajate käe all ja hiljem nende õpilaste entusiasmil ja eestvedamisel. Endisaegne süsteem oli aga katkestatud. Keelatud olid kõik eraomandusel ja eraalgatusel põhinevad tegevused, suletud olid tantsukoolid. Kogu tantsutegevus oli suhteliselt juhuslik.

Nõukogudeaegne tantsutegevus Eestis on juba teine teema ja sellest kunagi hiljem.

1980ndate lõpu uued tuuled Nõukogude Eesti poliitikas võimaldasid 1989 aasta 27. septembril ühingu tegevuse ennistamise. Ants ja Malle Taela eestvedamisel ennistatud ühendus sai nimeks Eesti Tantsuõpetajate Liit (ETÕL).

President Toomas Hendik Ilves tunnustas tantsuõpetaja Ants Tael elutööd, mille hulka kindlasti kuulub ETÕLi ennistamine, 2012. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Kolmekümne aasta jooksul on liidu tegevust presidentidena suunanud Ants Tael (1989 – 1997, 2000 – 2003), Janek Randla (1997 – 2000; 2009 – 2011), Ilme Tiik (2003 – 2009) ja alates 2012. aastast Matis Toome.